Eichwald, Johann Karl Eduard
baltisaksa päritolu geoloog, paleontoloog, zooloog ja arst
Elukäik:
Eduard Eichwald sündis 4. juulil 1795 Miitavis (Jelgavas) Lätimaal, eraõpetaja pojana. Pärast koduse hariduse saamist isalt, kes oli keelte ja loodusteaduse õpetaja, jätkas ta õpinguid Miitavi gümnaasiumis, mille lõpetas 1814 ja astus samal aastal Berliini Ülikooli loodusteadust ja meditsiini õppima. 1819. aastal kaitses Eichwald Vilniuse ülikoolis meditsiinidoktori kraadi ja 1846 Breslaus (Wroclaw) ülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Seejärel täiendas teadmisi Šveitsis, Prantsusmaal ja Inglismaal. Töötas 1819. aastal Kuramaal arstina, 1821-23 oli Tartu Ülikoolis zooloogia eradotsent. Eichwald luges 1822. aastal esimesena kogu Vene riigis paleontoloogia (mida sel ajal nimetati orüktozooloogiaks kui teaduseks ürgaja loomadest) ja regionaalse ornitoloogia kursust. 1823-26 töötas zooloogia-, mineraloogia- ja geoloogiaprofessorina Kaasani ülikoolis, 1825. aastal valiti Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. Aastatel 1827-38 töötas Vilniuse ülikoolis, 1838-55 Peterburi Kirurgilises Meditsiini Akadeemias ning ühtlasi Peterburi Mäeinstituudis. Eduard Eichwald suri 4. novembril 1876 Peterburis.
Teadustegevus:
Eduard Eichwald oli mitmekülgne looduseuurija, kes töötas mineraloogias, stratigraafias, zooloogias, botaanikas, arheoloogias, meditsiini alal, aga eelkõige oli ta silmapaistev paleontoloog. Eichwaldi uurimused 1825-26 Kaukaasias ja 1826-27 Kaspia mere ääres moodustavad epohhi nende alade zooloogia ja geoloogia uurimise ajaloos. Tema reisid ulatusid ka paljudesse välisriikidesse - 1825. aastal Pärsiasse, 1836 Saksamaale, 1846 Itaaliasse, Alžeeriasse ja Skandinaaviasse. 1840. aastal ilmunud töös "Siluri kihtidest Eestis" andis ta ülevaate Balti klindi mõnede piirkondade - Osmussaare, Pakri saarte, Paldiski, Tallinna ja Peterburi ümbruse - geoloogilisest ehitusest ning kirjeldas kogutud kivistisi. Aastatel 1853-68 avaldas Eichwald neljaköitelise monograafia "Lethaea Rossica", milles on palju Eesti Kambriumi ja Siluri ladestutest kogutud kivistisi. Tema nimel on terve rida kivististe uusleide. Eichwald oli esimene geoloog, kes osutas Põhja-Eestis paljanduvate kihtide kuulumisele Alamsilurisse (Ordoviitsiumi). Oma töödega rajas ta Eesti aluspõhja litostratigraafia. Ta uuris ka Kaali meteoriidikraatreid ja avaldas jäätumisteooriat põhjendavaid kirjutisi. Eichwald oli Vene Geograafia Seltsi ning Saksa Loodusuurijate Akadeemia (Leopoldina) liige ja Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondeeriv liige.
Teosed:
ETBL Põlma, L. E. Eichwald ja Osmussaar. - Eesti Loodus. 1984, 2, lk. 742 - 744.
Rõõmusoks, A. Eesti aluspõhja geoloogia. Tallinn, 1983. 224 lk.
Viiding, H. Kaali meteoriidikraatrite geoloogilisest uurimisest. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist IX. 1993, lk. 46 - 55.
Вийдинг Х. и Кальо Д. История геологических наук в Эстонии. Таллин, 1986.360 стр.
Райков Б. Е. Русские биологи-эволюционисты до Дарвина 2. М. Л. 1951, 321 - 389.