Planeet Maa ja selle uurimine (e-teavik)

Grewingk, Constantin Caspar Andreas
baltisaksa päritolu geoloog ja arheoloog

Sisu [peida]
Elukäik
Teadustegevus
Teosed
Temast

Elukäik:

Constantin Grewingk sündis 14.jaanuaril 1819 Viljandis maakohtuadvokaadi ja linnasekretäri pojana. Alustas õpinguid Lätimaal Birkenru (Berzaine) koolis ja lõpetas 1837. aastal Tartu gümnaasiumi. Seejärel õppis Tartu Ülikoolis loodusteadusi, eriti geognoosiat (geoloogiat) ja mineraloogiat ning lõpetas ülikooli filosoofiakandidaadi kraadiga. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist suunati ta edasi õppima Berliini ülikooli ja Freibergi Mäeakadeemiasse. Sai 1843. aastal Jena ülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Kuna Venemaal seda Saksamaal kaitstud kraadi ei hinnatud, kaitses 11 aastat hiljem Peterburi ülikoolis magistrikraadi. Doktoritööd kaitses ta uuesti alles 1859. aastal. Saksamaalt naasnuna asus 1846. aastal tööle Peterburi TA Mineraloogiamuuseumi konservaatorina. 1852-54 sai Grewingk täiendava ülesande töötada ka Peterburi Mäeinseneride Korpuse raamatukoguhoidjana. 1854. aastal asus ta täitma Tartu Ülikooli geoloogia õppetooli. Sellele kohale jäi ta 33 aastaks. Constantin Grewingk suri Tartus 30. juunil 1887.

Teadustegevus:

Juba esimesel üliõpilassuvel 1838. aastal reisis C. Grewingk Alexander Lehmanni abilisena Lõuna-Soome ja Suursaarele. Viimasel kohtus ta Karl Ernst von Baeriga, kellega koos õppis tundma saare siseosa. Baeri lahkumisel läbis Grewingk samad marsruudid, mida varem oli läbinud aastatel 1836 ja 37 Ernst Hofmann. Kaks aastat hiljem sai ta mineraloogia-alase üliõpilastöö eest "Metalloksiidide ja orgaaniliste ainete sadestamine söega" kuldmedali. 1842. aastal kaitses Grewingk tööd "Mitscherlichi õpetus homoöomorfidmost ja selle mõjust mineraloogiale" ning sai selle eest filosoofiakandidaadi kraadi mineraloogia alal. 1842-45 veetis Grewingk välismaal, et täiendada end oma erialal. Neil aastatel ta kuulas loenguid ja töötas Berliini ülikoolis tuntud teadlaste juures, ekskureeris koos Carl Schmidtiga Saksamaa lõunaosas, Šveitsis, Põhja-Itaalias, külastas liustikke Alpides. Doktoritööd kroomi ühenditest kaitses ta Jena ülikoolis 1843. aastal. Aastatel 1843-1844 töötas Grewingk Freibergi Mäeakadeemias. täiendades ennast sel ajal eeskätt mineraloogias, mineraalkeemias, tutvus põhjalikult mäetööstustega ja maakide töötlemisega. 1944. aastal võttis ta ette geoloogilise uurimisreisi Reini ümbrusse. Töötades 1846. aastast alates Peterburi Teaduste Akadeemia Mineraloogiamuuseumi konservaatorina, korrastas ja töötas ta läbi mitmesuguseid mineraloogilis-geognostilisi kogusid ning avaldas nende põhjal artikleid. Neist ühe töö eest "Andmeid Loode-Ameerika ranniku ja sealsete saarte orograafilisest ja geognostilisest ehitusest" määrati talle Demidovi auhind. 1848. aasta suvel reisis Grewingk Olonetsi ja Arhangelski kubermangus, jõudes kuni Põhja-Jäämereni ja külastades seni uurimata Kanini poolsaart. 1850. aastal tegi ta geoloogilise reisi Rootsi ja Norrasse. Magistrikraadi taotlemise aluseks oli rahandusministeeriumi ülesandel 1853 Uurali smaragdimaardlate uuring, mille tulemuste eest ta sai 1854. aastal tsaar Nikolailt briljantsõrmuse. Grewingkit on loetud Baltimaade geoloogia rajajaks, kuigi õigem oleks selleks nimetada A. von Schrencki, sest Grewingki uurimused kujutavad endast Alexander Schrenkcki ja Friedrich Schmidti stratigraafiliste tööde loogilist jätku nooremate setendite osas ja Baltimaade lõunapoolsete piirkondade suunas. Baltimaade geoloogiat uuris Grewingk alates Devoni vanimatest kihtidest kuni pinnakatteni. Eriti tulemusrikkaks kujunesid Baltimaade geoloogias 1855-61 aastate ekspeditsioonid, mille tulemusena valmis kapitaalne uurimus Liivi- ja Kuramaa geoloogiast koos selle juurde kuuluva geoloogilise kaardiga. Selle kaardi koostamisel oli Põhja-Eesti osas kasutatud ka Fr. Schmidti koostatud Ordoviitsiumi ja Siluri avamuste kaarti. Eesti territooriumil kirjeldas Grewingk esimesena eriilmeliste Devoni setendite pindalalist levikut. Ülemdevonis levinud karbonaatkivimite piires tõstis ta esile kolm eriilmelist faatsiest, võttes aluseks kivimite iseloomu muutusi. Tema 1861.a. kaardil on esimest korda kujutatud Lõuna-Lätis ja Edela-Leedus levivate aluspõhjakihtide sünklinaalne struktuur (Balti sünekliis). Järgnevate aaste vältel kogutud täiendav materjal Baltimaade geoloogia kohta võimaldas Grewingkil 1879. aastal avaldada geoloogilise kaardi uus väljaane kahekordselt suuremas mõõtkavas (1:600 000). Selle kaardi seletuskirjas andis ta põhjaliku ülevaate ka Kvaternaari setetest. Kui 1861. aasta töös oli Grewingk veel pinnakattesetete tekke küsimuses mudavoolude õpetuse pooldaja, siis 1879.aastal oli ta asunud kindlalt glatsiaalteooria seisukohale. Selles töös on esmakordselt esile tõstetud kahe erivanuselise jääaja setete olemasolu. Ta pööras tõsist tähelepanu jääkriimudele, rändkividele ja Kvaternaari setetes leitud suurimetajate luujäänustele. Aastakümneid pärast Grewingki surma püsis tartlaste geoloogiliseks harimiseks tema poolt Kassitoome nõlvale püstitatud vabaõhumuuseumi eksponaat - näitlik Eesti geoloogiline profiil. Teda tuleb pidada ka meie teadusliku meteoriitika ja meteoriitide kollektsiooni rajajaks. C. Grewingk oli valitud 10 kodu- ja välismaa teadusseltsi auliikmeks. Tema nimi on antud Aleuudi saarestiku vulkaanile, Baikali järve ühele süvaveevähi- ja ühele kalaliigile, neljale Siluri koralliliigile, kahele trilobiidiliigile, Ordoviitsiumi tsüstiidiliigile ning foraminifeeri- ja kohhifeeriliigile. 1848. aastal avastas Grewingk Äänisjärve idakalda kaljujoonised. 1884. aastal avaldas ta Baltimaade esimese arheoloogilise kaardi.

Teosed:

Geologie von Liv- und Kurland mit Inbegriff einiger angrenzenden Gebiete. - Archiv für die Naturkunde Liv-, Est- und Kurlands. 1861. Ser. I Bd. 2. S. 479 - 776.
Geognostische Karte der Ostseeprovinzen. 2. Ausg. Dorpat, 1878.
Erläuterungen zur zweitrn Ausgabe der geognostischen Karte Liv-, Est- und Kurlands. - Samas. 1879. Ser. I. Bd. 8. S. 343 - 466.
Über das geologische Profil des Dorpater Domparks. - Sitzungsberichte der Naturforscher- Gesellschaft zu Dorpat. 1874. Bd. III, H. 6. S. 470-474.
Übersicht der bisher bekannten Reste altquartärer und angestorbener neuquartärer Säugetiere Liv-, Est- und Kurlands. - Samas, 1881. Bd. V. H. 3. S. 332 - 336.
Geologie und Archaelogie des Mergellagers von Kunda in Estland. - Archiv für die Naturkunde Liv-, Est- und Kurland. 1882. Ser. I. Bd. 8. Lief. 1. S. 1 - 72..
Über einen Fund diluvialer Tierreste in Livland. - Samas 1874, Bd. III.
H. 6. S. 475-477.
Über die Verbreitung altquartärer Geschiebe und klastischer Gebilde, - Sitzungsberichte der Nurforscher-Gesellschaft zu Dorpat. 1884. Bd. VI. H. 3. S. 515 - 528.
Übersicht der Mineralien und Gesteine Liv-, Est- und Kurland und ihrer Nutzbarkeit. Samas. 1887. Bd. VIII, H. 1. S. 43 - 59.

Temast:

Jaanits, L. C. Grewingki tegevusest arheoloogias. Samas. Lk. 111 - 116

Schmidt, C. Lebensbild des Professors der Mineralogie an der Universität Dorpat dr. Constantin Grewingk. - Verhandlungenn der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat. 1888,Bd. XIII. S. 81-148. - Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft zu Dorpat. 1888. Bd. VIII. H. 2. S. 279 - 297.

Viiding, H, Geoloogia arengu kontseptsioonist Eestis. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist. VII. Tallinn, 1987. Lk. 5 - 22.

Viiding, H., Kongo, L. Caspar Andreas Constantin Grewingk ja ta tähendus Eesti geoloogiale. Samas, IX. Tallinn, 1993. Lk. 99 - 110.

Николаева-Серединская Г. Ф. Вклад профессора Тартуского (Дерптского) университета К. Гревинка в изучение территории современной Латвийской ССР. - ТГУ. История развитии, подготовки кадров, научные исследования. 11 (1). Точные и естественные науки. Тарту. 1982. С. 91 - 96.

Сувейздис П. И. Вклад Тартуского университета в изучение пермских отложений Южной Латвии и Северно-Западной Литвы в период 1857 - 1878 гг. - Роль Тартуского университета в развитии отечественной науки и в подготовке научно-исследовательских кадров. Тарту, 1977. С. 143 - 146.