Helmersen, Gregor von
baltisaksa päritolu geoloog
Elukäik:
Gregor von Helmersen sündis 11. oktoobril 1803 Kammeri mõisaomaniku pojana Tartumaal. Alghariduse sai Peterburis. Jätkas õpinguid Tartu gümnaasiumis. Aastatel 1820-25 õppis ta Tartu Ülikoolis, alul aasta õigusteadust ja edasi geoloogiat. 1827 sai ülikoolis filosoofiakandidaadi kraadi. Töötas 1828-29 Peterburi Mäekadetikorpuses. Saatis Alexander von Humboldti Uuralites ja siirdus tema soovitusel mineraloogiaalaseid teadmisi täiendama Berliini, Heidelbergi, Bonni ja Freibergi ülikoolidesse. Naasnud Peterburi töötas seal Mäekadettide Korpuses ametniku ja õppejõuna, 1838. aastast professorina. 1834. aastast muudeti Mäekadettide Korpus Mäeinseneride Korpuseks ja viimasest sai 1865. aastal Mäeinstituut, mille asutaja ja direktor oli Helmersen 1872. aastani. Aastast 1882 oli ta Geoloogilise Komitee esimene direktor ja täitis seda kohta surmani. 1844. aastal valiti Helmersen Peterburi Teaduste Akadeemias adjunktiks geognoosia alal, 1847 erakorraliseks ja 1850. aastal korraliseks akadeemikuks.Gregor von Helmersen suri 15. veebruaril 1885 Peterburis.
Teadustegevus:
Gregor von Helmersen osales juba üliõpilasena 1824. aastal koos ülikoolikaaslase Henri Hessiga Volga lätete absoluutse kõrguse mõõtmiseks korraldatud ekspeditsioonidel. 1825. aastal oli ta koos Moritz von Engelhardtiga geoloogilistel uuringutel Ida-Liivimaal ja Daugava ümbruses ning 1826. aastal Uuralites kullaleiukohtade uurimisel. Viimase uurimistöö tulemuste eest sai ta 1827. aastal Tartu Ülikoolilt filosoofiakandidaadi kraadi. 1828. aastal suunas prof. Engelhardt Helmerseni ja Hoffmanni Venemaa rahandusministri Georg Franz Kankrini käsutusse, kellele allus Peterburi Mäekadetikorpus. Esimeseks ülesandeks said nad G. Kankrinilt Lõuna-Uurali geoloogilise uurimise, eriti kullamaardlate seisukohalt. 1829. aastal pidi Gregor von Helmersen koos Ernst von Hoffmanniga Vene finantsministeeriumi korraldusel saatma Alexander von Humboldti uurimisreisil Uuralites. Sellele järgnenud teadmiste täiendamisi välismaa ülikoolides sooritas Helmersen veel 2 reisi Uuralitesse ja ühe Altaisse (1833-35). Üldse võttis ta osa 30 uurimisreisist Venemaal ja juhendas geoloogilist kaardistamist. Olles 1841. aastal valminud Venemaa Euroopa-osa geoloogilise ülevaaterkaardi põhikoostaja, sai ta selle eest Peterburi Teaduste Akadeemialt Demidovi preemia. Helmersen on Eesti üks maavarade uurimise pioneere ja teda peetakse Eesti teadusliku hüdrogeoloogia rajajaks. Ta pani aluse ka Eesti ehitusgeoloogia uurimisele. Esimese geoloogina uuris ta aastatel 1838-39 Eesti põlevkivi - kukersiiti ja diktüoneemaargilliiti. Ta tegi aastatel 1842-49, 1871 ja 1879 Eesti alale mitu uurimisreisi. Nende tulemusel avaldas ta Peipsi järve ja Läänemere ranniku looduslikku mõju ja arengut ning glatsiaalgeoloogiat käsitlevad tööd. G. von Helmersen uuris ka rändrahne ja tõstatas küsimuse vajadusest neid kaitsta. Koos Karl Ernst von Baeriga asutas ta 1839. aastal Venemaa esimese loodusteadusliku sariväljaande "Beiträge zur Kenntniss des Russischen Reiches" ja oli selle kaastoimetaja. Ta oli üksVene Geograafia Seltsi kaasasutajaid. Oli valitud enam kui 30 Vene- ja välismaa teadusasutuse ja -seltsi auliikmeks ning Peterburi ülikooli, Tartu ülikooli, Harkovi ja Kiievi ülikooli audoktoriks.
Teosed:
DBL
Köppen, A. Zum fünfzigjährigen Jubileum des Akademikers Gregor von Helmersen. - Russische Revue. 1879. Bd. XII. H. 4.
Raukas, A., Viiding, H. Akadeemik Gregor Helmersen ja tema osa Eesti Geoloogias. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist 1993, IX. Lk.86 - 98.
Вийдинг Х. А. Мяннил Р. М. Вклад русских академиков в геологию Северной Прибалтики. - Петербургская Академия наук и Эстония. 1978, сю 135 - 140.
Вийдинг Х. Кальо Д. История геологических наук в Эстонии. Таллин, 1986, с.318.
Яковлев Н. Григорий Петрович Гельмерсен. Некролог. - Горный журнал, 1885. т. 1, с. 510 - 630.