Planeet Maa ja selle uurimine (e-teavik)

Kark, Jaan
eesti päritolu mäeinsener ja geoloog

Sisu [peida]
Elukäik
Teadustegevus
Teosed
Temast

Elukäik:

Jaan Kark sündis 31. detsembril 1876. aastal Tartumaal Hellenurmes rätsepa pojana. Sai alghariduse Tartu linnakoolis, lõpetas 1900. aastal Riia reaalkooli täiendusklassi ja 1907. aastal Peterburi Mäeinstituudi. Töötas aastatel 1891-1901 nädalalehe "Olevik" raamatupidaja ja toimetuse liikmena. Seejärel oli Tartu-Võru rahukogu kirjutaja ja teenis ülalpidamist eratundide andmisega. 1919. aastal õpetas Kark Groznõi Reaalkoolis füüsikat, järgmisel aastal pidas geoloogialoenguid Groznõis avatud naftatehnikumis. 1921. aastal opteerus kodumaale, kus töötas erinevatel mäetööstusega seotud ametikohtadel. 1926. aastal pidas ta loenguid Tartu Ülikoolis, 1934-1935 Vene tehnoloogiakursustest ja 1936-1937 Tallinna Tehnikainstituudis. 1938. aastal valiti Kark Tallinna Tehnikaülikooli keemia-mäeteaduskonna praktilise geoloogia korraliseks professoriks ja geoloogialaboratooriumi juhatajaks. 1946. aastal andis Kõrgem Atestatsioonikomisjon talle geoloogia-mineraloogiadoktori teadusliku kraadi ja professori kutse senise teaduslik-pedagoogilise tegevuse põhjal ilma väitekirja kaitsmata. 1952. aastal asus tööle instituuti "Eesti Põllumajandusprojekt". Jaan Kark suri 4. mail 1953. aastal.

Teadustegevus:

Jaan Kark alustas teadustegevust juba üliõpilasena, osaledes suvevaheaegadel Peterburi Mäeinstituudi uurimisekspeditsioonides. 1905. ja 1907. aaasta suvel võttis ta osa triangulatsioonitöödest Valge mere ääres. Tema esimeseks iseseisvaks tööks geoloogia alal oli 1908. aastal Turkmeenias Murgabi jõgikonna füüsikalis-geoloogiliste tingimuste uurimine irrigatsiooniprobleemide lahendamiseks. Aastatel 1909-1910 juhatas J. Kark triangulatsioonitöid Kaspia mere mõõdistamisel, 1911. aastal osales ta katastroofilise Vernõi (Alma-Ata) maavärina tagajärgede uurimisel. Seejärl töötas ta geoloogiaeksperdina Kaukaasias projekteeritava raudteetrassi eeltöödel. 1912. aastal uuris Uurali-Emba naftapiirkonna maardlaid. Nafta otsingutega olid seotud ka järgmisel aastal toimunud uurimistööd Põhja-Kaukaasias. 1916. aastal uuris rauamaakide maardlaid Tamani poolsaarel ja naftamaardlaid Aserbaidžanis, 1919. aastal juhatas triangulatsioonitöid Kubanimaal. Naasnud 1921. aastal kodumaale, kuulus tema kompetentsi mitmesuguste geoloogiliste uuringute riikliku finantseerimise küsimuste lahendamine. Tema teeneks peetakse Eesti fosforiitide uurimise ja kaevandamise organiseerimist. J. Kark huvitus ka Lõuna-Eesti devoni savidest kui keraamilisest toormest ja korraldas nende uurimiseks ekspeditsioone. Ta oli ka üks esimesi vabariigi hüdrogeoloogia süstemaatilisi uurijaid.

Teosed:

Hydrogeologische Verhältnisse Estlands. Tallinn, 1928.
Eesti mineraalvaradest. - Tartu näituse album. Tartu, 1932.
Mineraloogia õpperaamat. Tartu, 1940.
Füüsiline geoloogia. Tallinn, 1946.
Заметки о долине Мургаба. -- Известия Имп. Русского географического общества. 1910, т. 46, вып. 8-10.
соавтор Бутов В. О геологическом строении побережья Черного моря от Туапсе до Ново-Сенаки. - Известия Геологического комитета. 1912, т 31. 1.
соавтор Линдтроп И. Железные руды Таманию - Труды Совета обследования и изучения Кубанского края. 1918, т. 6, вып. 1.

Temast:

ETBL

Reier, A. Jaan Karki osast Eesti geoloogias ja mäenduses. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. 1993. Lk. 158-165.

Валлнер Л. К. Первая обзорная работа по гидрогеологии Эстонии. - Проблемы гидрогеологии Эстонии. Таллин. 1980.