Planeet Maa ja selle uurimine (e-teavik)

Keyserling, Alexander Friedrich Michael Lebrecht Arthur Nicolaus James von, krahv
baltisaksa päritolu loodusteadlane (geoloog) ja maadeuurija

Sisu [peida]
Elukäik
Teadustegevus
Teosed
Temast

Elukäik:

Alexander von Keyserling sündis 15. augustil 1815 Kuramaal (Lätis) Kabile mõisaomaniku kümnelapselises peres. Koduse hariduse sai ta silmapaistvalt filosoofilt ja matemaatikult Adolph Wilhelm Riemschneiderilt. 1834 aastal astus ta Berliini ülikooli, kus alustas õigusteaduse õppimist, kuid juba aasta hiljem läks üle loodusteaduskonda, kus tema õpetajaks oli silmapaistev saksa füsioloog Johannes Peter Müller. Temaga samaaegselt õppisid Berliini ülikoolis hilisemad tuntud teadlased botaanik August Grisebach ning anatoom ja füsioloog, üks rakuteooria rajajaid Theodor Schwamm. Pärast Berliini ülikooli lõpetamist 1839. aastal siirdus Keyserling tagasi kodumaale ja seejärel Peterburgi, et uusi uurimisreise kavandada. Peterburis abiellus A. von Keyserling 1844. aastal Vene rahandusministri Georg Franz Cancrini tütre Zenaidaga, kes sai pulmakingiks Raikküla, Kõnnu ja Kergu mõisad. 1846. aastal asus pere Raikküla mõisa, kust Keyserlingil tuli saata kahel reisil suurvürstinna Helena Pavlovnat ja täita kohapealseid kõrgeid kohustusi - olla kihelkonnakohtunik, Eestimaa rüütelkonna pea, maanõunik, Tartu õpperingkonna kuraator, Eestimaa Põllumajanduse Seltsi president ja Eestimaa Kirjanduse Seltsi president. Alexander von Keyserling suri Raikkülas 8. mail 1891.

Teadustegevus:

Kalduvus loodusevaatlusteks tekkis A. v. Keyserlingil juba varakult, ajendatud püüdlustest kõigile nähtustele põhjendust leida. Koos õpingukaaslase Heinrich Rudolph August Grisebachiga võttis ta ette korduvaid uurimisretki Alpidesse. 1835. aasta õppevaheajal võttis ta koos Johann Heinrich Blasiusega, hilisema Braunschweigi Collegium Carolinumi looduateaduste professoriga ette reisi Karpaatidesse. Selle eesmärgiks oli koguda materjali ulatusliku töö - Euroopa selgroogsete monograafia koostamiseks. Seejärel töötas ta koos Blasiusega läbi Berliini zooloogiamuuseumi kollektsiooni. See töö ilmus trükist 1840. aastal. Koos Blasiusega avaldas Keyserling terve rea zooloogilisi artikleid. Veel enne zooloogilise töö ilmumist avaldas Keyserling 1837. aastal artikli saksa geoloogide Carl Caesar Leonhardi ja Heinrich Georg Bronni poolt välja antavas ajakirjas "Neues Jahrbuch für Mineralogie, Geographie, Geognosie und Petrefacktenkunde" Leopold von Buchi innustusel ja kaasabil. See äratas ka kuulsa loodusteadlase Alexander von Humboldti tähelepanu. Keyserlingi edasist tegevusplaani mõjutas Vene majandusteadlase Christoph Gustav Alexander Meyendorffi ettepanek võtta osa geoloogilisest ekspeditsioonist Venemaa Euroopa ossa. Eesmärgiks oli uurida uusi maavarade leiukohti. Sellest ekspeditsioonist oli osa võtma kutsutud ka Blasius. Kuna Venemaa geoloogilisest ehitusest olid huvitatud ka inglise geoloog Roderick Impey Murchison ja prantsuse paleontoloog Edouard Poulletier Verneuil, liitusid ka nemad ekspeditsiooniga. Samuti võttis sellest osa noor mäeinsener, hilisem akadeemik Nikolai Kokšarov. Ekspeditsiooni esialgsed tulemused avaldas Keyserlig koos Blasiusega 1841. aastal. Tulemuste eest omistas Berliini ülikool 1841. aastal Keyserlingile audoktori tiitli ja aasta hiljem tegi seda ka Tartu ülikool. Sellele järgnes uus geoloogiline ekspeditsioon läbi Baltimaade Volga-Uurali piirkonda Lõuna-Venemaale, milleks rahandusminister Georg Franz Cancrin taotles Vene keisrilt nõusoleku. Seda toetati riiklike vahenditega ja ekspeditsiooni juhiks määrati A. v. Keyserling. Osa võtma kutsuti ka tema eelmise reisi kaaslased R. I. Murchison, E. Verneuil. ja N Kokšarov. Ekspeditsioon algas Kirde-Eestist, kus külastati kahte paljandit - Pagari paemurdu Jõhvist lõuna pool ja paekallast Vaivara kohal. Seejärel suunduti üle Moskva Kaasanisse ja Nižni-Novgorodi, Permi ja Uuralitesse. Hiljem sõitis Keyserling iseseisvalt Kirgiisi steppidesse ja Astrahani piirkonda. Kogutud andmestiku läbitöötamiseks, geoloogilise kaardi koostamiseks ja fossiilide kirjeldamiseks kulus mitu aastat. 1845. aastal ilmus Londonis mahukas kaheköiteline teos ekspeditsiooni tulemuste kohta, mis oli epohhiloov töö, mis tõlgiti 1848. aastal saksa ja 1849. aastal inglise keelde. Töösse oli lisatud ka 1843. aastal Keyserlingi poolt koos Paul Theodor von Krusensterniga Petšora kraisse korraldatud geoloogilis-geograafilise ekspeditsiooni esialgne kirjeldus. Sellelt alalt kogutud andmestiku põhjaliku läbitöötamise tulemusel 1846. aastal ilmunud töö eest sai Keyserling Demidovi preemia. Keyserling võttis osa veel 1850. aastal Verneuil`i kutsel Prantsuse geoloogia seltsi poolt korraldatud geoloogilisest ekspeditsioonist Lääne-Prantsusmaale ja 1860. aastal Pürenee poolsaarele. A. v. Keyserling arutles oma sõnavõttudes palju darvinismi üle, kuid avaldas oma seisukohad alles 1888. aastal kirjas poeg Leole. Chales Darwin nimetas oma kuulsa raamatu "Liikide tekkimine" eessõnas Keyserlingi ühena vähestest enda eelkäijatest evolutsiooniõpetuses. Keyserling oli Eesti Kirjandusliku Ühingu president, Õpetatud Eesti Seltsi auliige, Londoni ja Prantsuse geoloogia Seltsi ning Belgia Kuningliku Teadusseltsi liige. Tema nime järgi on nimetatud kaks väljasurnud organismide perekonda (Keyserlingia ja Keyselingophyllum).

Teosed:

Keyserling, A. , Blasisus, J. Die Wirbeltiere Europas. Erstes Buch. Braunschweig, 1840.
Blasius, J. H., Keyserling, A. Notiz ueber Verbreitung von geognostischen Formationen in Europaeischen Russland. - Bulletin de la Sociėte Imperiale des naturalistes de Moscou. 1841, p. 871 - 900.
Murchison, R. I., Verneuil, E., Keyserling, A. The geology of Russia in Europe and the Ural mountains.. Vol. I-II. London and Paris 1842 - 1845.
Keyserling, A. Krusenstern, P. Wissenschaftliche Beobachtungen auf einer Reise in das Petschora-Land im Jahre 1843. St.- Peterburg, 1846.

Temast:

Aus den Tagebuchblättern des Grafen Alexander Keyserling. Stuttgart, 1894.

Kongo, L. Rõõmusoks, A. Alexander von Keyserlingi elu ja tegevus. - Eesti Loodus, 1990. 12. Lk.817 - 818.

Kull, K. Keyserlingid Eestimaa bioloogias. - Eesti Loodus, 1984. 12. Lk.786 - 791

Russow, E. A. Graf Keyserling - Baltische Monatschrift XXXiX, 1892. S. 266 - 272.

Taube, H. Graf Alexander Keyserling: ein Lebesbild 1-2. Berlin 1902.

Райков Б. Е. Русские биологи-эволюционисты до Дарвина 4.Москва-Ленинград. 1959 с. 612 - 646.