Lagorio, Aleksander Karl Leo
itaalia päritolu mineraloog ja petrograaf
Elukäik:
Aleksander Lagorio sündis 15. märtsil 1852. aasatal Venemaal Feodossias (Krimmis) titulaarmõisniku perekonnas. Ta sai koduse alghariduse, misjärel õppis 1866-1870 Kišinjovi klassikalises gümnaasiumis. 1870. aastal jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis. Algul õppis zooloogiat, kuid peagi läks üle geoloogia alale ja lõpetas ülikooli 1875. aastal kandidaadikraadiga. 1876-80 töötas Tartu Ülikooli mineraloogiakabineti assistendina ja luges samal ajal Veterinaaria Instituudis mineraloogiat ning füüsilist geograafiat. 1878. aastal kaitses ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi, oli aastatel 1879-80 eradotsent ja kaitses 1880. aastal samas doktorikraadi mineraloogias. Pärast seda siirdus Varssavi ülikooli erakorraliseks mineraloogiaprofessoriks. Valiti 1896. aastal Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondeerivaks liikmeks. 1898-1907 oli Lagorio Varssavi Polütehnilise Instituudi rektor, 1907-17 Venemaa Kaubandus-Tööstusministeeriumi õppekomitee esimees. Revolutsiooni puhkemisel ta tagandati ja 1918-20 elas ta põgenikuna Soomes. W. Ostwaldi eestkostel emigreerus Lagorio Saksamaale, kus töötas keemilise geoloogia ja värviõpetuse alal Dresdenis ja Berliinis. Lagorio suri 4. oktoobril 1944. Leningradis.
Teadustegevus:
Aleksander Lagorio alustas juba üliõpilasena teadustegevust, esitades 1874. aastal auhinnatöö "Ida-Baltimaade kivimite mikroskoopiline analüüs", mille eest sai kuldmedali ja seda arvestati talle kandidaadikraadi omistamisel 1875. aastal. Selles töös on kasutatud mikroskoopilist meetodit Eesti Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatsete kivimite uurimisel. See oli tema ainuke Baltimaade groloogiat käsitlev uurimus. Edasistes uurimustes käsitles ta Krimmi paleozoikumi kivimite petrograafiat. 1877. aastal viibis ta Krimmis geoloogilistel uurimistöödel. Aasta hiljem esitas magistritööna "Kaukaasia andesiidid" ja kaitses selle. Võitis üldise tunnustuse eksperimentaalpetrograafia valdkonnas tehtud uurimustega. Jätkanud intensiivselt Krimmi tardkivimite uurimist, kaitses ta 1880. aastal doktoritööd teemal "Krimmi massiivsete kivimite võrdlev-petrograafilised uurimused".Ta oli Tartus esimene, kes kasutas Eesti aluspõhja ja Soome paleozoikumi kivimite mineraalse koostise uurimiseks polarisatsioonmikroskoopi. 1940. aastal sai ta patendi seadme eest, mis võimaldab ilmutamisel filmilindil värve kindlaks teha. Ta oli Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondeeriv liige.
Teosed:
Album Academicum. Вийдинг Х. А. и Мянниль Р. М. Вклад русских академиков в геологию Северной Прибалтики - Петербургская академия наук в Эстонии. Таллин 1978.
Резников А. П. А. Е. Лагорио и его роль в развитии петрографии. - Очерки по истории геологических знаний. 5. Москва 1956. с. 260 - 273.