Planeet Maa ja selle uurimine (e-teavik)

Markus, Eduard
eesti päritolu geograaf ja pedagoog

Sisu [peida]
Elukäik
Teadustegevus
Teosed
Temast

Elukäik:

Eduard Markus sündis 2. mail 1889. aastal Tartumaal Kavastus taluniku pojana. Ta õppis Kokora ministeeriumikoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris, mille lõpetas 1905. aastal. Töötas aastatel 1909-14 õpetajana Koerus, Pavlovskis ja Peterburi eesti koolides. Pärast sõjaväeteenistust jätkas õpinguid Petrogradi Geograafia Instituudis, mille lõpetas 1920. aastal. Töötas seejärel aasta Vjatka Õpetajate Instituudis. 1921. aastast alates jätkus tema teenistus Eestis: alguses geograafia õpetajana, pärast doktoritöö kaitsmist Tartu Ülikooli õppejõuna. 1944. aastal põgenes Saksamaale, kus töötas taas õpetajana Wiesbadeni ja Kasseli eesti gümnaasiumites ning Pinnebergis Balti Ülikooli geograafiaprofessorina. 1949. aastal siirdus USA-sse, kus jätkas teadustööd. Eduard Markus suri 5. jaanuaril 1971 USAs.

Teadustegevus:

1920. aastal osales Markus Petrogradi Geograafia Instituudi professori Vladimir Nikolajevitš Sukatšovi juhitud komplekssel ekspeditsioonil Koola poolsaarele ja avaldas selle tulemusel oma esimese teadustöö Koola poolsaare keskosa soostunud leetmuldadest. See oli ühtlasi tema diplomitöö. Juba selles töös keskendus ta mullatüüpide väljaselgitamise kõrval ka muldade ja taimkatte seostamisele ning nende sõltuvusele reljeefist ja veerežiimist. urimissuuna edasiarenduseks oli ka 1928. aastal kaitstud doktoritöö, milles ta käsitles metsa ja soo piiri nihkumist Alatskivil. Akadeemik Lev Semjonovitš Bergi õpilasena on E. Markus üks maastikuteaduse pioneere, kes määratles esimesena looduskompleksi (ökosüsteemi) biogeotsönoosi tähenduses. Ta tutvustas eesti loodusteadlasi maastike uurimiste paljude uute meetoditega. Neid uusi töövõtteid - kompleksprofiili meetodit, looduskomplekside kaardistamist, piiride analüüsi, ridade vaatlusi ning mitmesuguseid paleogeograafilisi meetodeid rakendas ta oma uurimistöödel mitmel pool Eestis. E. Markuse huvid ei piirdunud üksnes maastike uurimisega, ta on käsitlenud ka mitmeid geomorfoloogilisi probleeme, uurinud mullastikku, analüüsinud geograafilisest aspektist Eesti põlevkivitööstust, käsitlenud ookeanide regionaalse liigendamise küsimusi ja Atlandi ookeani mõju Euroopa kliimale. USAs uuris ta kultuurigeograafia ja geopoliitika probleeme. Lisaks loengulisele tegevusele mitmes õppeasutuses avaldas ta ka geograafiaõpikuid.

Teosed:

Das Komplexenprofil von Jätasoo. - Tartu Ülikooli j.o. Loodusuurijate Seltsi aruanded. 1926, XXXII, 1-2, lk. 15 - 35.
Naturkomplexe. - Samas, 3-4, lk. 79 - 94
Verschiebung der Naturkomplexe in Europa. - Geographische Zeitschrift, 1926. 33, 10.
Die Grenzverschiebung des Waldes und des Moores in Alatskivi. - Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). A. 1929. XIV, 3.
Kamenlandschaften Estlands. - Zeitschrift der Deutschen Geologischen Gesellschaft, 1930. 82, 1.
Klimatische Grenzlinien. - Annales der Hydrographie und marit. Meteorologie. 1930.
Der Brennschieferbau Estlands. - Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis). A. 1938, XXXIV, 4.
Die landschaftliche Gliederung der Erdoberfläche. - Wissenschaftliche Veröffentlichungen des Deutschen Museums für Länderkunde. N. F. Leipzig, 1939.
Состояние равновесия в ландшафте. - Землеведение. 1937, 4 - 5.

Temast:

ETBL

Karmo, M. Eduard Markuse maastikuteaduslikust pärandist. - Tartu Ülikooli ajaloo lüsimusi. 1983. XIV, lk.108 - 117.

Karmo, M. Eduard Markus rahvusliku maateaduse mõtte edasiviijana. - Eesti Loodus. 1989. 5, lk. 338 - 343.

Masing, V. Kohtumised Eduard Markusega. - Akadeemia, 1989. 8, lk. 1660 - 1662.

Varep, E. Väsimatu otsija. - Eesti Loodus, 1969, 4, lk 241 - 244.