Planeet Maa ja selle uurimine (e-teavik)

Ditmar, Carl Woldemar Bernhard Ferdinand von
baltisaksa päritolu geoloog ja maadeuurija

Sisu [peida]
Elukäik
Teadustegevus
Teosed
Temast

Elukäik:

Carl Ditmar sündis 08. septembril 1822 aastal Vana-Vändras õigusteadlasest mõisniku pojana. Lõpetas 1840. aastal Võrus H. Krümmeri eragümnaasiumi, aastatel 1841-1846 õppis Tartu Ülikoolis majandusteadust ja geoloogiat ning lõpetas ülikooli geoloogiakandidaadi kraadiga. Seejärel täiendas ta teadmisi Leipzigi ülikoolis ja Freibergi Mäeakadeemias ning. Berliini ülikoolis geoloogiaprofessor Gustav Rose juures. Aastatel 1851-1887 tegeles ta Käru mõisa majandamisega. Elu lõpuaastad veetis Tartus. Carl von Ditmar suri 25. aprillil 1892 Tartus.

Teadustegevus:

Pärast teadmiste täiendamist Saksamaa ülikoolides 1850. aastal sai C. von Ditmar Peterburi Mäeinstituudi presidendilt vürst Maximilian von Leuchtenbergilt kutse sooritada mäeeksperdina ekspeditsioon Kamtšatkale, peaeesmärgiks oli Kamtšatka geoloogilise ehituse uurimine. Teekond Kamtšatkale viis läbi Jakutski, kus von Ditmar mõõtis temperatuuri igikeltsa kaevatud nn. Šergini šahtis. Teekonnal Jakutskist Ajani uuris ta Ida-Siberi mäestike omapäraseid orge nn jääorge ehk tarõnne. Aastatel 1851-1854 võttis Ditmar ette üheksa uurimisretke Kamtšatkal ja Taigonossi poolsaarel. Ekspeditsioonidel koguti ulatuslikud geoloogilised, botaanilised ja etnograafilised kollektsioonid. 1856. aastal valmis Kamtšatka esimene geoloogiline kaart. Ditmari uuringutest Kamtšatkal väärib tähelepanu tegev- ja kustunud vulkaanide nimekirja täiendamine 17 vulkaani võrra. Tõsiseks takistuseks trükise täieliku uurimisülevaate koostamisel sai asjaolu, et vahepeal puudus tal teave oma geoloogiliste kollektsioonide asukohast. Ditmar täpsustas ka Kamtšatka poolsaare geograafilisi koordinaate ja parandas vigu senistel Kamtšatka kaartidel. Väärtuslikud olid tema andmed poolsaare kliima tundmaõppimise seisukohalt. Ta määras esimesena kindlaks igikeltsa olemasolu ja selle piirid Kamtšatkal. Tema monograafia esimene osa ilmus päeviku kujul. Teine osa jäi lõpetamata ja ilmus alles pärast tema surma. Kamtšatkal on temanimeline vulkaan. Tema auks on nimetatud Bakkeningi vulkaani lõhutud kaldeera, mille esmakirjeldajaks oli C. von Ditmar. Tema kui esmakirjeldaja nime kannab ka üks käokeele liik -- Planthantera Ditmariana.

Teosed:

Die Vulkane und heissen Quellen Kamtschatka`s. - Petermannsche Geograpchische Mitteilungen. Leipzig, 1860. S. 66-67.
Reisen und Aufenthalt in Kamtschatka in den Jahren 1851-1855. Erster Theil. . Erste Abtheilung. St.-Petersb. 1890, X+867 S.
Reisen und Aufenthalt in Kamtschatka in den Jahtrn 1851-1855. Zweiter Theil.Allgemeine über Kamtschatka. Erste Abtheilung. St.-Petersb.1900. 275 S.
Ueber den geologische Aufbau Kamtschatkas. - Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft bei der Universität Dorpat. Dorpat, 1891. Bd. IX, S. 215-222.

Temast:

ETBL

Diener, C. v. Ergebnisse der Forschungsreisen K. v. Ditmars auf der Halbinsel Kamtschatka in den Jahren 1851-1855. - Petermanns Geographische Mitteilungen. Leipzig, 1891. S. 175 -182.

Schrenck, L. v. Karl von Ditmar (nekroloog). - Baltische Monatschrift V, 1892, 312-314.

Tammiksaar, E. Carl von Ditmar - unustusse vajunud maadeuurija (1822-1892).

Обручев В. Л. Очерк полуострова Камчатки по данным Карла Дитмара. Известия Восточно-Сибирскаго отдела Имп. Русского Географическогo общества. Иркутск. 1892, т. 23, 4/5, с. 1-22.

Шренк, Д. И., Максимович, К. И. Донесение о сочинении Дитмара о Камчатке. - Записки Имп. Академии наук. СПб., 1889, т.. 59, кн. 2, с. 71 -73.